Ja ongi 3,5 kuud Eestis täis saanud ja hetkel istun Helsingi lennujaamas ja ootan oma lendu. Põnev, sest saan hetkel lennata kuni Bangkokini, kuna mu Austraalia e-visitor viisa pole veel väljastatud ja loodan, et lennuajal juhtub ime ja ma saan ikka Taismaalt edasi lennata. Kirun siin ennast, et mitu nädalat varem avaldust ära ei teinud. Kuskilt oli meelde jäänud, et läheb vaid paar päeva, aga mul 3 päeva ootamist.
Praeguseks olen juba suutnud end maha rahustada. Lõuna paiku olin ma suht närviline, kui ma teada sain, et kui pole viisat, ei saa ka lennukile. Tulin siis juba 8h enne lendu lennujaama, et äkki ikka mingi võimalus on. Lootus, et ma saan lennujaamast viisa, mida mulle öeldi infotelefonis, luhtus. Eesti kodanik ei saa ETA viisat taodelda. Tore-tore. Pole viisat, pole lendu ja infot selle kohta, kas ma saaks Bangkokki lennata, ka ei saanud, kuna kogu süsteem oli lennujaamas maas teadmata ajaks. Eks ma saatsin Monika ja Tero ära, sest neil polnud mõtet siin koos minuga passida ja närveldada minu hooletuse pärast. Nii ma siis istusin ja ootasin, kuni süsteemi rebootitakse ja surfasin netis, et kas mul ikka oleks kuidagi võimalik Taisse pääseda. Selgus, et täiesti võimalik. Kui infosüsteemid jälle töötasid ja check-ini superviser ka maha rahunenud, rääkisin oma loo talle ära ja ütles et, ok. Teie enda riskil, kui te jääte jätkulennust maha. Finnairi poolest võin ma pardale astuda.
Final destination?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment