Manila Makati

Jõudsime Manila rahvusvahelisse lennujaama kell 10:00. Meid ei tervitanudki kirevad duty free poed ja söögikohad. Kohe otse passikontrollist läbi, saime ka oma pagasid, millega lihtsalt kõndisime välja. Turvakontrolli polnudki. Samuti ei olnud infopunkti ega ka ei saanud kuskilt tasuta linnakaarti. Terminali ees olid vaid räpakad putkad, kust sai juua ja mingit süüa osta. Terminalist väljas küsisime ühe taksojuhi käest hinda. "800 peesot." See on röövimine, uurimustöö põhjal peaks meie hotelli juurde saama umbes 300 peesoga. võib olla näkkab paremini, kui üldse terminali territooriumilt välja kõndida. Kohe hakaks meid tüütama mingi hambutu suitsetav kohalik. Et tal on takso ja hakkas juba L kohvrit rabama. Kuna ta tundus ikka väga kahtlane, saatsime ta viisakalt pikalt ja kõndisime edasi. Ikka töllerdas meile järgi kuni lennujaama inspektorini, kes kontrollis lennujaama tulevaid taksosid, juhatas meile tee taksopargi juurde.Kohe jälle mingi tüüp kargas ligi. Lasime Kristjanil hinda tingida. Tundus, et too tüüp ei saanud miskit aru ja läks üldse mnema. Ootasime veel veidi, aga siis K läks teiste taksojuhtide juurde ja küsis neilt hinda. Need ei julgenud üldse miskit öelda, et nad saavad peksa, kuna sul ju on tasko juba organiseeritud teise tüübiga. Meil oli juba suht kopp ees. Tuli järgmine plätude ja naisepeksja särgiga tüüp meid tüütama, näitas ühe takso peale, mille kõrval pisike viksilt riides filipiini vanamees. Saime hinna 500 peale ja siis sai taksojuht tutaka, et ta kohe ei hakanud end liigutama. Mida iganes. Pakid vööri ja vurasimegi hotelli poole läbi räpase linna. Määrdunud majad, mille rõdudel lipendasid kuivama pandud pesud. Kui Bangkok tundus hull, siis Manila tundus veelgi vaesem. Vanemad autod ja enamasti väikebussidest tehtud pikapid. Ühistranspordiks on omnibussid, mille juht on ka bussi omanik. Igaüks on katsunud oma bussi tuunida ikka vägevamaks. Sama käib ka tricyclete kohta.
Meie hotell Antel Spa Resort oli tõeline luksuspaik arvestades ümbritsevat. Eraldi magamistoad eraldi vannitubadega, elutuba suure lameekraan telekaga. Kõige tähtsam-konditsoneerid igas toas. 31sel korrusel ka avatud bassein, kus öösel on ilus vaade linnale.
Kõnniteesid eriti pole või kui ongi, siis nendele on pargitud autod, mootorrattad, traikid või toidukärud. Mõned müüvad ka suitsu ja mingeid komme väikse pingikese pealt. Teed plokivad ka kerjused ja võltsjura müüjad. Enamasti peab kasutama sõiduteed. Signaalitatakse kogu aeg. Vingukogus on ikka tohutu. Tõesti hakka tolmumaski kandma. Rahavahetuskohad ehk money changer on ka mingid väiksed räämas putkad, kus vanamutt loeb sulle peesod kätte ja kui puudu tuleb, sisi hõikab poiskese enda juurde, kes annab puuduoleva 5 peesot. Õhtul on mõnus linnas käia valgusreklaamide paistel. Üks jäi eriti silma-Pussycat Sportsclub. No seal tehakse küll vaid ühte harjutust :D Pagesime söögikohta nimega Lutong Macau. Kui meie tellitud toit kohale toodi, siis tundsime end kui nuumsigadena. Suurt kolm molli nuudlitega, magus-hapu kalaga ja kanaga. Maitsev ja soodne (€5)
Hommikusöögi buffee oli enam vähem. Asiaadid vist tõesti söövad riisi hommikust õhtuni. Valikus oligi tavaline riis, praeriis, nuudlid, mille kõrvale kala või kana. Magustoiduks puuviljad ja koogikesed. Tellimise peale sai omletti või praemuna ka. Eks meid vaadati ka kahtlaselt-üks mees ja kaks naist, aga meie vaatasime vastu-valge vanamees ja noor filipiini naine.
Meie lähedal oli kaks suurt kaubanduskeskust. Esimene oli rohkem nagu Kristiine keskus kaupluste poolest, Glorietta oli ikka hiiglama suur, 6 kordne ja 5 sektsiooni. Sissepääsu juures turvad vaatasid koti üle. Üldse on siin iga panga ja suuremate hotellide ning muude tähtsate asutuste ees suurte relvadega turvamehed. Keskus oli ikka meeletu, aga enamus butiikbränd poed, mis meile huvi ei pakkunud. Food court oli sellise uhke keskuse kohta küll väga nigel. Käisime kaks tiiru peale, vaatasime juba, et saame söönuks, aga lähemal uurimisel tundus see toit ikka väga kahtlane. Enamus oli sealiha või siis pigem seapekk. Kõik, mis on mollides seisab, ei ole soovitav süüa. Menuroog on kalapea, see oli igas toidupunktis otsa saanud.
Aru ei saa, mis teema siin nende vetsudega on. Imepisike prilllauata pott ja paberit ka pole nagu ühikas :D Ühes kabiinis oli vaid auk põrandas nagu vene ajal bussijaama peldikutes. Täppislaskmine ja siis raputad kuivaks ? Liinaga kannatasime kuni saime hotelli tagasi, kus meil kumbagil oma wc made by American standard.
Tänase õhtusöögi tegime hoopis Jaapani restoranis ja õhtul võtsime hotelli lähedalt poest rummi ja õlut, mis siinmaal on ikka täitsa odav. 750 ml valge rumm vaid 80 peesot ehk ca €1,20.