Asjaajamised Filipiini moodi

Peapostkontor oma välimuselt ja sisemuselt koos oma töötajatega on hullem kui nõuka ajal. Väga askeetlikud tingimused ja väsinud letid, mille taga tuima näoga töötajad. Kui igal pool mujal erasektoris avatakse uksi ja tänatakse ette taha ja naeratatakse, siis tavaline riigiametnik ei pea turistidele meelepärane olema. Astusime sisse ja astusime pakiteenuse leti ette. Keegi meist välja ei teinud, mugisid oma riisi ja vaatasid meid, et mis te kahvanäod tahate. Me viisakalt ootasime ja siis keegi suvatses öelda, et meil on lõuna ja viitas väiksele sildile "Lunch break". Käime siis Zest lennufirma kontoris ära. Saime vaid pakkimispeavalu juurde, sest pardale võib võtta vaid üks 7kg kott ja muud ei tohi olla ja check in pagas 15 kg, õnneks saab ka kilosid juurde osta ca 2 audi kilo, kuid mu pardakohver tühjana kaalub juba ca 3 kg ja sinna juurde arvuti ja ongi kõik.
Postimaja ees peatus palju busse, mis viisid erinevatesse lähilinnadesse. Tundub, et siin ajagraafikut pole. Bussid sõidavad ette ja reisisaatja vehib sildiga kuhu buss läheb ja karjub sinna juurde ka sihtkohta. Mõni isegi jooksis tänaval edasi tagasi ja kui ikka keegi ei soovinud bussi tulla, siis sõitis minema. Istmed olid kaetud kilega ja osadel puudus konditsoneer. Ise küll ei viitsiks pikka reisi sellisega ette võtta.
Kell saigi üks ja ühest letist sai suure kasti, kus suurelt Philippines Post peal (muud pakendit ei tohigi kasutada), teises letis kaaluti mehaanilise kaaluga pakk ära ja siis võis paki kinni teipida. Saatmiskuludega tekkis erimeelsusi. Internetis oli välja toodud üks hind ja tüüp ise vaatas oma paksust raamatust teise kilohinna ning klõbistas kalkulaatoril kallima hinna. Mis siis ikka, ega vaielda siin midagi pole. Tehingud käivad vaid sularahas. Kuna meter stampi järjekord oli päris pikk, siis saime raha maksta kellegile teisele töötajale väljaspool järjekorda (eks pakikontrollil oli juba kopp ees, sest rahavahetuse koha otsimine võttis oma aja ja ta oli nö pakiga niikaua seotud). Loodame, et pakk siis kenasti sihtkohta jõuab. Kummaline vaatepilt tabas mind, kui läksin postmarki ostma. Memm istus pastaga hambahari käes ja oli valmis leti taga hambaid pesema vist. Ma oleks nagu teda hullu seganud oma margi ostuga.

Järgmine kadalipp on siin rahavahetus. Tänaval on küll Money changer kohti, aga seal kehvem kurss. Kasulik on siia tulla USD, sest seda vahetab iga pank ja hotell ning me oleks ka võitnud, kui oleks AUDid USDi vastu vahetanud. Nüüd hilja. Astusime ühe panga ukse juurde, meile tormas kohe turva vastu, ei lasknud uksest sissegi. Läbi ukseprao küsisin, kas AUDe saab vahetada. Ei. Minge BDO panka. Nagu mingi hullud terroristid vms oleksime. BDO panka lasi püssi ja kumminuiga turva meid sisse, enne vaatas käekoti läbi, sobrades puutokiga. Kuna kõik tellerid olid hõivatud ja järjekorranumbri masinat siin pole, siis jäin keset saali seisma. Kohe tuli teine turva mu juurde, kes küsis, mis mureks ja saatis mind ootama. 15 min pärast sain telleri jutule. Tuleb täita ankeet oma isikuandmetega ja anda kaks pildiga dokumenti. Teller kirjutab sinna ankeedile rahatähtede seerianumbrid, mis tuleb ka enda allkirjaga kinnitada. Teller kadus ära ja 10 min pärast tuli tagasi. Näitas ankeedil palju peesosid ma saan ja luges mulle need lauale. Pool tundi läinud nii lihtsa asja peale. Üks naine oli enne meid raha vahetamas ja lahkus peale meid. Nägin, et ta vahetas ta USDe ja neid ei olnud vähe, see tähendab, et iga rahatähe seerianumber trükiti arvutisse. Kannatust ja ainult kannatust.
Teel tagasi nägime kuskil majatrepil magavaid kahte last, räpakad ja kõhnad ning edasi teisel pool oli teinegi kerjus tänava tolmus silma looja lasknud annetustops kõrval. Paljud müüvad tänaval väikselt aluselt suitsu ja snäkke, et lisa teenida või vaheltkasust ära end elatada. Ei oskagi öelda. Keegi müüs käest tolmuharju ja puhastuslappe. Teine tüüp kitarre, tal oli enda külge riputatud oma 4 suurt ja 5 miniatuurset. Päris hotelli juures oli ema vist kolme lapsega kerjamas. Suuremad lapsed jooksid järgi pihud üles poole pööratult, kolmas laps ema süles. Tegelikkus on see, et kui sa annad ühele, on varsti kõik su ümber kui täid ja lõpuks on su taskud ka tühjaks varastatud. Jah nad on vaid lapsed, aga kui propageerida kerjamist raha andmisega, siis ei saa neist kunagi tööinimest. Olen teinud annetusi Punasele Ristile vms asutusele ja seal on kindlam, et raha ei lähe narko, alko või sigarettide peale.

Lõõgastav aurusaun ja kogu keha mashaaž oli hea lõpp päevale.