Olen kolmekümnene, jah kolmekümnene
ehk nelikümmend kevadet saab välja venitatud veel
olen kolmekümnene, jah kolmekümnene,
pool elust on mul elatud, pool elamata veel.
Täna magasin kaua, kui ärkasin ootas köögilaual mind kaart ja orhideed Liinalt ja Kristjanilt. Nii nummi. Teisipäeval läheb kräuks.
Kena talveilm täna, päike paistis ja soe tuuleke, mis lubas aasta tähtsündmusel, Garah võiduajamisel, kleiti kanda. Rahvast oli palju, isegi erirong tuli seks puhuks väiksesse külasse nimega Garah. Muidu elab siin ca 100 ininimest, aga nüüd ca 2000 uhkelt riietatud meest-naist-last olid tulnud siia kaema ja mõnusalt aega viitma. Kõige paremad riided ja kingad otsitakse välja või lausa ostetakse uhiuued. Hobuste võiduajamised ongi rohkem seltskonnaüritused, saadakse kokku, juuakse, tehakse mõned panused, aga päeva lõppedes on enamik inimesi purupurjus ja pidu läheb edasi kuskil pubis.
Nägin ka paari tuttavat, sest olen ju siinkandis juba üle aasta olnud, tegin minagi panuse, aga nagu ikka valele hobusele. Õhtuks läksin Austraalia vanemate juurde, kes mulle õhtusöögi tegid ja sünnipäevatordi. Kingiks sain kohaliku kommuuni poolt kokku pandud kokaraamatu traditsiooniliste retseptidega, shampuseklaasi, kus hõbekirjas 30 ja järjehoidja Türgist Mrs Quinnilt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment