Puerto Princesa

Esimese õhtu söögikoht saigi meie lemmikuks. Hommikusöögiks või noh meie jaoks hommiku-lõunasöögiks pitsa ja mangosheik värskedest mangodest mmmmnjämm. Hiljem lisandusid meie lauda ka paar kassi, keelega sai oma kala jagatud õhtusöökidel.

Linn on palju mõnusam kui pealinn. Inimesed on ka sõbralikumad. Tänaval käies lapsed ütlevad tere ja naeratavad rõõmsamalt vastupidiselt rahapommimisele, mida me Manilas kohtasime. Korra oli naljakas juhtum, kus kaks tüdrukut jooksid vastu. Nähes K-i käes apelsinimahla pudelit, sirutasid käe välja ja K ulatas selle neile (suht tühi oli ) ning plikad panid jooksu edasi.

Filipiinid on katoliku usku ja seetõttu ka vist neil ka palju lapsi. Astusin sisse ühte katedraali, muidu kõik ilus, aga suur plakat, kus EI KONTRASEPTIIVIDELE! EI ABORDILE! Kondoome müügil näha jah ei olnud otseselt. Võib olla leti alt sai.

Filipiinidel lokkab ka võltsbrändide kaubandus. Sain endale kohalikult turult Crocs plätud 2,5 dollariga ja Gucci käekella 3 dollariga :D Vaatame, siis kaua vastu peavad. Turud on kihvtid kohad ikka. Puerto Princesa turg oli nagu laburünt. Toiduosakonnas kuivatatud kalad suurtes kastides, värske tuunikala, puu- ja juurviljad. Tomatid on vist kliima tõttu väga närused ja kapssad ka. Salat oli pakitud täispuhutud kilekotti. Täispuhutud plastikkott tundubki populaarne taara olevat. Riideid pole eriti mõtet vaadata, need on siin ju meie mõistes lapsesuurused. Ühest poest ma ikka sain laheda T-särgi 2 dollariga. Liha müüakse siin sooja käes, kärbsed lendavad ringi. Arvatavasti restoranid ostavad ka siit liha, miks muidu me kõhud korrast ära on. Ükspäev nägime üht mammit väiksest varjuga kärust müümas halule asetatud suitsupõrsast müümas. Väljas oli oma 35 kraadi. Sama ka siin turul, kanad on juba kergelt halliks tõmbunud :D Euroametniku kontroll saaks rabanduse siin. K-l oli rohi iga asja jaoks ja loomulikult soovitas juua rummi ja ohtralt :D

OHS ei teata siin ka miskit. Festivali tuleku raames panid tüübid tänavakaunistusi üles, need mis tänavast üle lähevad. Üks noormees kõndis paljajalu mööda liine ja teine ulatas talle tokiga linte. Ei mingit julgestusköit vms.
Ranna ääres oli kena promenaad. Värske mango shake ja buko ehk kookosmahl- see oli väärt proovimist. Ja ei teinudki kõhtu lahti :D

Manila Makati

Jõudsime Manila rahvusvahelisse lennujaama kell 10:00. Meid ei tervitanudki kirevad duty free poed ja söögikohad. Kohe otse passikontrollist läbi, saime ka oma pagasid, millega lihtsalt kõndisime välja. Turvakontrolli polnudki. Samuti ei olnud infopunkti ega ka ei saanud kuskilt tasuta linnakaarti. Terminali ees olid vaid räpakad putkad, kust sai juua ja mingit süüa osta. Terminalist väljas küsisime ühe taksojuhi käest hinda. "800 peesot." See on röövimine, uurimustöö põhjal peaks meie hotelli juurde saama umbes 300 peesoga. võib olla näkkab paremini, kui üldse terminali territooriumilt välja kõndida. Kohe hakaks meid tüütama mingi hambutu suitsetav kohalik. Et tal on takso ja hakkas juba L kohvrit rabama. Kuna ta tundus ikka väga kahtlane, saatsime ta viisakalt pikalt ja kõndisime edasi. Ikka töllerdas meile järgi kuni lennujaama inspektorini, kes kontrollis lennujaama tulevaid taksosid, juhatas meile tee taksopargi juurde.Kohe jälle mingi tüüp kargas ligi. Lasime Kristjanil hinda tingida. Tundus, et too tüüp ei saanud miskit aru ja läks üldse mnema. Ootasime veel veidi, aga siis K läks teiste taksojuhtide juurde ja küsis neilt hinda. Need ei julgenud üldse miskit öelda, et nad saavad peksa, kuna sul ju on tasko juba organiseeritud teise tüübiga. Meil oli juba suht kopp ees. Tuli järgmine plätude ja naisepeksja särgiga tüüp meid tüütama, näitas ühe takso peale, mille kõrval pisike viksilt riides filipiini vanamees. Saime hinna 500 peale ja siis sai taksojuht tutaka, et ta kohe ei hakanud end liigutama. Mida iganes. Pakid vööri ja vurasimegi hotelli poole läbi räpase linna. Määrdunud majad, mille rõdudel lipendasid kuivama pandud pesud. Kui Bangkok tundus hull, siis Manila tundus veelgi vaesem. Vanemad autod ja enamasti väikebussidest tehtud pikapid. Ühistranspordiks on omnibussid, mille juht on ka bussi omanik. Igaüks on katsunud oma bussi tuunida ikka vägevamaks. Sama käib ka tricyclete kohta.
Meie hotell Antel Spa Resort oli tõeline luksuspaik arvestades ümbritsevat. Eraldi magamistoad eraldi vannitubadega, elutuba suure lameekraan telekaga. Kõige tähtsam-konditsoneerid igas toas. 31sel korrusel ka avatud bassein, kus öösel on ilus vaade linnale.
Kõnniteesid eriti pole või kui ongi, siis nendele on pargitud autod, mootorrattad, traikid või toidukärud. Mõned müüvad ka suitsu ja mingeid komme väikse pingikese pealt. Teed plokivad ka kerjused ja võltsjura müüjad. Enamasti peab kasutama sõiduteed. Signaalitatakse kogu aeg. Vingukogus on ikka tohutu. Tõesti hakka tolmumaski kandma. Rahavahetuskohad ehk money changer on ka mingid väiksed räämas putkad, kus vanamutt loeb sulle peesod kätte ja kui puudu tuleb, sisi hõikab poiskese enda juurde, kes annab puuduoleva 5 peesot. Õhtul on mõnus linnas käia valgusreklaamide paistel. Üks jäi eriti silma-Pussycat Sportsclub. No seal tehakse küll vaid ühte harjutust :D Pagesime söögikohta nimega Lutong Macau. Kui meie tellitud toit kohale toodi, siis tundsime end kui nuumsigadena. Suurt kolm molli nuudlitega, magus-hapu kalaga ja kanaga. Maitsev ja soodne (€5)
Hommikusöögi buffee oli enam vähem. Asiaadid vist tõesti söövad riisi hommikust õhtuni. Valikus oligi tavaline riis, praeriis, nuudlid, mille kõrvale kala või kana. Magustoiduks puuviljad ja koogikesed. Tellimise peale sai omletti või praemuna ka. Eks meid vaadati ka kahtlaselt-üks mees ja kaks naist, aga meie vaatasime vastu-valge vanamees ja noor filipiini naine.
Meie lähedal oli kaks suurt kaubanduskeskust. Esimene oli rohkem nagu Kristiine keskus kaupluste poolest, Glorietta oli ikka hiiglama suur, 6 kordne ja 5 sektsiooni. Sissepääsu juures turvad vaatasid koti üle. Üldse on siin iga panga ja suuremate hotellide ning muude tähtsate asutuste ees suurte relvadega turvamehed. Keskus oli ikka meeletu, aga enamus butiikbränd poed, mis meile huvi ei pakkunud. Food court oli sellise uhke keskuse kohta küll väga nigel. Käisime kaks tiiru peale, vaatasime juba, et saame söönuks, aga lähemal uurimisel tundus see toit ikka väga kahtlane. Enamus oli sealiha või siis pigem seapekk. Kõik, mis on mollides seisab, ei ole soovitav süüa. Menuroog on kalapea, see oli igas toidupunktis otsa saanud.
Aru ei saa, mis teema siin nende vetsudega on. Imepisike prilllauata pott ja paberit ka pole nagu ühikas :D Ühes kabiinis oli vaid auk põrandas nagu vene ajal bussijaama peldikutes. Täppislaskmine ja siis raputad kuivaks ? Liinaga kannatasime kuni saime hotelli tagasi, kus meil kumbagil oma wc made by American standard.
Tänase õhtusöögi tegime hoopis Jaapani restoranis ja õhtul võtsime hotelli lähedalt poest rummi ja õlut, mis siinmaal on ikka täitsa odav. 750 ml valge rumm vaid 80 peesot ehk ca €1,20.

NAIA4

5 päeva Aasia kõige kuritegelikumas linnas Manila on liig, mis liig. Põgeneme saarele ära. Hotellist välja checkkides üritati meile minibaari arvet pähe määrida, aga enesele kindlaks jäädes, loobus admin nõudest. Taksodega on siin ka omaette ooper. Leppisime taksojuhiga juba kokku et 300 peesot lennujaama. Kui kohale hakkasime jõudma, hakkas ajama, et teil ikka nii raske pagas ja palju, et 400 peesot. Jällegi enesele kindlaks jäädes saime ikka 300-ga. Enne lennujaama tsooni jõudes kontrollis turva ka takso pagasiruumi. Lennujaama sisenemisel pead näitama oma väljaprinditud piletit, läbima esimese turvakontrolli, siis check in ja pead maksma lennujaama maksu 200 peesot, teine turvakontroll. Muide naiste ja meeste järjekord eraldi. Lõpuks saime ooteruumi, kus istekohtade pealt on kokkuhoitud. Laptop users only tsoonis on ikka vabu kohti. Lend Palawani saarele saab ka põnev olema, kuna ZEST Air on keelatud lennufirmade nimekirjas Euroopas. Lennujaamad on siin väga ajast maas, aga noh asjad saab aetud.
Lend hilines 2h, aga õnneks meil väga kiire polnud, kuigi jah, Puerto Princesas oles pansionaadi check in pidavat kella 20ni olema.
Lennukile pääsemiseks läksime värava uksest välja ja kõndisime õues oma 300 m ja lennukisse pääsemiseks pidime ronima üles raudtrepist, mis oli sinna käsitsi lükatud. :D Suht koomiline.
Jõudsime elusalt ja tervelt kohale. Kõmpisime jälle mööda maad terminali, saime oma pagasi ja terminalist välja minnes pidi näitama ka oma pagasi ja koti küljes olevat lipikut turvale, et tõestada omaniku staatust.
Suur oli meie üllatus, et Palawanil ei ole taksosid. Linnas liikumiseks on traikid, ehk siis külgkorviga mootorrattad, millele kuut peale ehitatud. Mahutavus ca neli inimest pluss juht. Aga eks see sõltub ka reisijate kehakaalust :D Meie oma suurte pagasite tõttu pidime võtma kaks traiki. Minu 21 kg seljakott ja Liina 21 kg suur kohver suruti kitsale alusele traiki taha ja meie hüüatuse peale, et need ju kukuvad siit välja, tõmbas juht välja pätsinööri ja tõmbas sellega pagasi kõvasti kinni :D Ise ronisime kuuti ja sõit võis alata. Juht tonkas inglise keelt ka ja küsis, kust me oleme ja mis me nimed on. Samuti arvas ta, et Kristjan on meie ühine abikaasa :D
3 km sõit läks kahe traikiga 80 peesot (ca €1,18).
Pansionaadi värav oli kinni, aga kui me natuke seal lõgistasime, tuli lahke perenaine, kes meid tuppa juhatas. Hästi kodune ja armas. 8 tuba vaid, milles kõikides on vajalik olemas ja öö maksab vaid ca €20. Soovitan julgelt-Matutina Pensionne Puerto Princesa.
Kohe motelli kõrval on väike armas söögikoht. Kõigepealt lähed väravast sisse mööda rohelust täis alleed. Suur pitsaahi kohe tervitab meid ja peamiselt bambusest tehtud kahekordne restoran. Ülakorrusele minnes peab jalatsid ära võtma. Võtame istet väikse lauakese taga ja ettekandjaks väike filipiino tüdruk. Toit on odav, aga väga maitsev ja teenindus tore. Rahvas tunneb üldse end siin vabalt. Üks mees oli lausa pika pingi peale pikali visanud. Ülejäänud laua seltskond jutustas niisama.

Asjaajamised Filipiini moodi

Peapostkontor oma välimuselt ja sisemuselt koos oma töötajatega on hullem kui nõuka ajal. Väga askeetlikud tingimused ja väsinud letid, mille taga tuima näoga töötajad. Kui igal pool mujal erasektoris avatakse uksi ja tänatakse ette taha ja naeratatakse, siis tavaline riigiametnik ei pea turistidele meelepärane olema. Astusime sisse ja astusime pakiteenuse leti ette. Keegi meist välja ei teinud, mugisid oma riisi ja vaatasid meid, et mis te kahvanäod tahate. Me viisakalt ootasime ja siis keegi suvatses öelda, et meil on lõuna ja viitas väiksele sildile "Lunch break". Käime siis Zest lennufirma kontoris ära. Saime vaid pakkimispeavalu juurde, sest pardale võib võtta vaid üks 7kg kott ja muud ei tohi olla ja check in pagas 15 kg, õnneks saab ka kilosid juurde osta ca 2 audi kilo, kuid mu pardakohver tühjana kaalub juba ca 3 kg ja sinna juurde arvuti ja ongi kõik.
Postimaja ees peatus palju busse, mis viisid erinevatesse lähilinnadesse. Tundub, et siin ajagraafikut pole. Bussid sõidavad ette ja reisisaatja vehib sildiga kuhu buss läheb ja karjub sinna juurde ka sihtkohta. Mõni isegi jooksis tänaval edasi tagasi ja kui ikka keegi ei soovinud bussi tulla, siis sõitis minema. Istmed olid kaetud kilega ja osadel puudus konditsoneer. Ise küll ei viitsiks pikka reisi sellisega ette võtta.
Kell saigi üks ja ühest letist sai suure kasti, kus suurelt Philippines Post peal (muud pakendit ei tohigi kasutada), teises letis kaaluti mehaanilise kaaluga pakk ära ja siis võis paki kinni teipida. Saatmiskuludega tekkis erimeelsusi. Internetis oli välja toodud üks hind ja tüüp ise vaatas oma paksust raamatust teise kilohinna ning klõbistas kalkulaatoril kallima hinna. Mis siis ikka, ega vaielda siin midagi pole. Tehingud käivad vaid sularahas. Kuna meter stampi järjekord oli päris pikk, siis saime raha maksta kellegile teisele töötajale väljaspool järjekorda (eks pakikontrollil oli juba kopp ees, sest rahavahetuse koha otsimine võttis oma aja ja ta oli nö pakiga niikaua seotud). Loodame, et pakk siis kenasti sihtkohta jõuab. Kummaline vaatepilt tabas mind, kui läksin postmarki ostma. Memm istus pastaga hambahari käes ja oli valmis leti taga hambaid pesema vist. Ma oleks nagu teda hullu seganud oma margi ostuga.

Järgmine kadalipp on siin rahavahetus. Tänaval on küll Money changer kohti, aga seal kehvem kurss. Kasulik on siia tulla USD, sest seda vahetab iga pank ja hotell ning me oleks ka võitnud, kui oleks AUDid USDi vastu vahetanud. Nüüd hilja. Astusime ühe panga ukse juurde, meile tormas kohe turva vastu, ei lasknud uksest sissegi. Läbi ukseprao küsisin, kas AUDe saab vahetada. Ei. Minge BDO panka. Nagu mingi hullud terroristid vms oleksime. BDO panka lasi püssi ja kumminuiga turva meid sisse, enne vaatas käekoti läbi, sobrades puutokiga. Kuna kõik tellerid olid hõivatud ja järjekorranumbri masinat siin pole, siis jäin keset saali seisma. Kohe tuli teine turva mu juurde, kes küsis, mis mureks ja saatis mind ootama. 15 min pärast sain telleri jutule. Tuleb täita ankeet oma isikuandmetega ja anda kaks pildiga dokumenti. Teller kirjutab sinna ankeedile rahatähtede seerianumbrid, mis tuleb ka enda allkirjaga kinnitada. Teller kadus ära ja 10 min pärast tuli tagasi. Näitas ankeedil palju peesosid ma saan ja luges mulle need lauale. Pool tundi läinud nii lihtsa asja peale. Üks naine oli enne meid raha vahetamas ja lahkus peale meid. Nägin, et ta vahetas ta USDe ja neid ei olnud vähe, see tähendab, et iga rahatähe seerianumber trükiti arvutisse. Kannatust ja ainult kannatust.
Teel tagasi nägime kuskil majatrepil magavaid kahte last, räpakad ja kõhnad ning edasi teisel pool oli teinegi kerjus tänava tolmus silma looja lasknud annetustops kõrval. Paljud müüvad tänaval väikselt aluselt suitsu ja snäkke, et lisa teenida või vaheltkasust ära end elatada. Ei oskagi öelda. Keegi müüs käest tolmuharju ja puhastuslappe. Teine tüüp kitarre, tal oli enda külge riputatud oma 4 suurt ja 5 miniatuurset. Päris hotelli juures oli ema vist kolme lapsega kerjamas. Suuremad lapsed jooksid järgi pihud üles poole pööratult, kolmas laps ema süles. Tegelikkus on see, et kui sa annad ühele, on varsti kõik su ümber kui täid ja lõpuks on su taskud ka tühjaks varastatud. Jah nad on vaid lapsed, aga kui propageerida kerjamist raha andmisega, siis ei saa neist kunagi tööinimest. Olen teinud annetusi Punasele Ristile vms asutusele ja seal on kindlam, et raha ei lähe narko, alko või sigarettide peale.

Lõõgastav aurusaun ja kogu keha mashaaž oli hea lõpp päevale.

Odavlendude mõnud

Lennuni oli meeletu aeg ja Austraalia on vist ainuke riik, kus check out on kell 10. Austraallaste eluviis ongi tegelt vara üles, vara magama. Saime meiegi varakult kesklinna, ks oli vaja käia immis ja maksuametis, et uurida, kuidas ikka oleks võimalik oma pensionifondist raha kätte saada. Ma jäin infopunkti kotte valvama kuni L ja K asju ajasid.Pika ootamise peale tuli mul hea idee suitsuplokk maha müüa, mille ma Kuala Lumpurist odava rahaga ostsin. Käisin pakkumas pea igale suitsetavale inimesele, aga isegi nii soodsa hinna juures (-50%) ei olnud tahtjaid. Noored punkarid pargis oleks kohe võtnud, aga punkarid ju rahatud. Aga mul läks õnneks. Mõtlesin parema müügimehe jutu välja, mis mõjus koheselt ja kasum blokilt 3 kordne :)
Perthi rahvusvahelisse lennujaama ei lähe ükski ühistransport. Taksojuhid küsivad ca 45.50 daala ja airport shuttle on 18 daala nägu. Meil läks õnneks, sest üks indialasest taksist tegi meile 35ga, kuna ta pidi lennujaama lähedal elama. Küll tal ikka jätkus juttu. Ma ikka ei kujutaks ette tulla täiesti keeleosakamatuna riiki ja alustada uut elu.
Enamik lennufirmasid ei kaalu pardapagasit, aga Tiger Airways ajas näpuga järge, palju sul ikka kotte ja kompse on. Tavaliselt võib ikka olla 7kg seljakott või väike kohver, fotokas, läpakas ja käekott, millega olime ka meie arvestanud. Pakksin siis arvuti ja muud kodinad arvutikotti, nii et kohver kaalus täpselt 7kg. Panin veel jope ka selga, kuigi väljas oli oma 25 kraadi :D Ma sain oma pagasiga joonde, aga L ja K pidid kumbki maksma 40 daala lisakilode eest. Meie õnnetuseks lend hilines oma poolteist tundi, see tähendas et meile vaid 1,5 h ümberistumise aega Singaporis. See lennusõit oli üks õuduste sõit-närveldada, kas jõuad järgmise lennu peale, kaks titte kordamööda kisasid lisaks hull turbulents, mis ajas ikka südame täitsa pahaks. Stujardess vähemalt pani meid ettepoole istume enne maandumist (mind pandi kahe vanamehe vahele, kellest üks haises pohmaka ja teine higi ja hullu suitsuhaisu järgi), et me jõuaks esimestena maha ja kiirelt passikontrollist läbi ning tormata uude check inni. Terminalide vaheline buss oli kohe ees, aga need paar minutit, mis ta ootas, tundusid ülipikad. Meie lennuni oli vaid 1h 05 min. Õnneks olid sildid, mille järgi me juhendusime, et jõuda esimesse terminali. Jooksuga treppidest üles ja skytraini ootamise ajal pakkisid L ja K kohvrid kergemaks, kuna Jetairil on rohkem kotikesi lubatud pardale. Õnneks oli veel check in avatud, aga hull järjekord. Hakkasin juba kahetsema oma otsust, aga siis keegi hõikas, kes on Manila lennule ja me saime järjekorra ette. Rõõm oli üürike, sest kuna meil ei olnud tagasisõidu pileteid, ei tahetud meid lasta lennukile. Mitte kusagil polnud seda küll kirjas, et sul peab olema tagasisõidu pilet. Andi suund kätte Jetstari leti juurde, kust saime osta tagasisõidu piletid. Väga palju mõelda polnud, võtsime suva kuupäeva. Samal ajal ajas töötaja meie pagasi korda. No kui pagas juba saadetakse lennukile, ega meid siis saa ka maha jätta. Saime oma pardakaardid ja panime jooksuga edasi värava juurde, mis oli terminali kõige kaugemas otsas. Läksime sinna oma 10 min. Kõige selle ebameeldiva juures saime kohad kohe esireas, kus on jalgadel ikka väga palju ruumi. Olimegi Manila poole teel. Selle peale teeme küll mu Vana Tallinna lahti :D

Filipiinidele

Olen juba nädal aega Mandurahis olnud. Eile saatsime M ja A Eesti poole teele ja ise kolisime teise resorti, mis ei ole nii uhke kui eelmine. Nüüd pidime öö eest välja käima 46,67 dollarit. Autot meil enam ei olnud, siis tuli võtta oma elu selga ja ca 300 m eemal uude holiday apartmenti sammuda. Algus tuli meelde, kus oma kottidega mööda tänavat kõmpisin elukohast elukohta. 30 kraadises kuumuses on see paras katsumus. Kuidagi tundus lähemal too koht.
Võtsime alguses vaid üheks ööks, sest võib olla saan ma soodsad piletid Moreesse. Peale lõunat oli aga selge, et keegi meist kuhugi ei lähe ja bookisime veel ühe öö. Jõime Kännu Kukke vahuveiniga ja otsisime lennupileteid.
Hommikul saime lõpuks selgust, et L ja K lähevad Filipiinidele. Minu ühe otsa pilet Moreesse läinuks ca samapalju kui edasi-tagasi pilet Manilasse, ostsin endalegi piletid.
Loodan, et Filipiinidel on samad kõhuviirused, mis Bangkokis. mul oleks juba immuunsus olemas :)

Head sõbrapäeva!

Tähistame Kännu Kukega sõbrapäeva, K ja L automüüki ja tuisutopsid A ja M äralendu. Päev möödus päevitades ja basseinis möllates. Õhtusöögiks grillisime veist ja kõrvale hapukapsad ja keedukartulid.
Mul on hea meel oma otsuse üle tulla Perthi ja teha veel üks kräu Moree eestlaste kambaga.

Perth Mandurah

Puu all oli hea värske ärgata, aga järgmist ööd ei viitsiks. Liiatigi lubati vihma. Pakkisime asjad kokku ja võtsime suuna Mandurahi poole, kus oli vaba tuba. 5ks ööks viie peale apartment tüüpi majutus tuli suht soodne-32 audi öö pp.Eks see odav hind ka vist tingis kleepuva põranda, aga see eest oli kööginurk ja bassein ja grillimisvõimalus päris ok.
Täna võisime tähistada M ja A automüüki. Hommikul vara nad juba panid Margaret Riverisse, kus neid ootasid kindlad ostjad. Automüük WA-s teise osariigi numbritega on paras peavalu. Kui müüa seljakotimeestele, siis vahet pole, aga kohalikud ei taha endale seda kulu võtta. Ümberregistreerimsega kaasneb ülevaatus ja kui sealt läbi ei saa, siis ei tohi autoga nii kaua sõita, kuni vead korras.
Esmaspäev vaatasin üle ka WA pealinna Perthi. Südalinna saime elektrirongiga, mis oli puhas ja kiire. 70 km läbisime ca 45 min.Võrreldes muude metropolide kesklinnadega, kus olen käinud, meeldis Perth mulle enim. Polnud mingi hullu inimeste tormamist ja liiklust, väidetavalt üks puhtamaid linnu maailmas ja vajalikud ametiasutused asuvad suht üksteise lähedal. Vähe kõrghooneid ja nende vahele peidetud inglise tänav. Nagu tükike vanalinna keset 20 saj arhidektuuri.

Tagasi Austraalias

Lendamisest juba suht villand. Turbulents ja söögilõhnad ajasid sydame iiveldama. Lennukitoit paistis küll hea (nuudlid ja kana), aga ma sõin vaid shokolaadi ära. Pardateenindus oli väga vinks-vonks, stujardessid pakkusid juua kogu aeg ja lõpuks anti ka mahlajäätis.

Uskumatu, lõpuks olingi Austraalias. Meeletu saba oli passikontrollis. Seisin seal oma tund aega. Ametnik vaatas mu passi ja ütles, et te peate pöörduma immigratsiooni laua juurde. No mida nüüd! Mul on ju Austraalia turistikas ja trahvid ka kõik makstud. Tädi võttis passi, küsis, millal ma riigist läksin ja mis ma plaanin teha ja kui kaua olla. Ütlesin sama jutu, mis juba e-mailis. Jooksis mu passiga minema ja siis tuli tagasi ja ütles "Have a nice stay!".
Pagas käes ja nüüd veel tollist läbi. Kuna mul oli Taist ostetud merikarp ja puust elevandike, siis natuke kartsin ka, aga noh, kui peab ära viskama, mis siis ikka. Asi läks libedalt, kuna ma kohe ütlesin, et mul on alkot ja puitu ja suitsu ja värki ja tegin endale ka ettenägelikult nimekirja, mis mul on. Austraalia on karm, kui midagi jätad deklareerimata, siis võivad sulle kohe 250 daala trahvi teha. Kõik oli ok ja röntgenistki ei pidanud läbi minema.
Hea oli tagasi olla. A ja M tulid mulle vastu ja tegime plaani, kuhu ööseks minna. Kell oli juba pärastlõuna. Õhtuks saabuvad ka K ja L Balilt. Moree kamp jälle koos.
Hakkasime öömaja otsima. Valisime GPSist mingi taverni ja selgus, et tavernid pakkusid vaid vanadel aegadel majutust. Nüüd saad vaid saad alkot ja süüa. Armadale kohalikud andsid meile suuna kätte teise motelli. No vacancy. Motellist öeldigi, et sul pole lootuski, sest ümberkaudu eriti rohkem majutuskohti pole ja need mõnedki on ilmselt täis, sest ta olevat hommikust saati inimesi nendesse suunanud. Uskumatu, kõik motellid-hotellid oli täis.Tegin nalja, et täna magan siis puu all. Kell oli juba palju. Ootasime L ja K ära ning läksimegi puhkealale. Pudel rummi ja juttu jätkus kauemaks. Vahepal ajasin deemoneid välja ja öö mööduski puu all magades. Padjaks oli 3 L veepudel, külje all koormakile ja tekiks magamiskott, millesse ma hommikupoole ikka pugesin, kuna jahedaks tõmbas. Väljas oli ca 20 kraadi.

Kuala Lumpur

Lend l2ks kiirelt, vaid 3h. J2rgmise lennuni on mul aega 9h, siis otsustan end kuskile kerra keerata. Enne kontrollin, kust minu lend l2heb, et siis teab, kuhu suund v6tta. Leidsingi vaiksema nurgakese, kus juba paar tyypi olid end siruli visanud. 88sel ongi lennujaamad kuidagi vaiksemad ja v2hem rahvast. Hea, et ma sarongi kaasa v6tsin, hea tekiks kasutada. S2tin koti padjaks ja yritan kuidagi uinuda. Saan v6ib olla ca tunnikese tukkuda, kui kamp asiaate (koreakad vist) oma vadinaga yles ajavad. Aga leiavad nemadki oma nurgakese ja vaikus saabub taas. Ei l2he kaua, kui tuleb ca 50 indialast. Turueided, ma ytlen. Vait ka ei j22. Otsustan end kokku pakkida ja liigun oma v2rava juurde. Sinna viib mind Airtrain. Yhendus terminalide vahel. Lahe. Siin ongi rahulikum ja otsin j2lle, kus saaks s6ba silmale lasta. Magamistoolid on h6ivatud ja keegi norskab ka hirmsasti. Otsin edasi. M2rkan hoopis kahte arvutit ja silti Free WIFI. Jeeiiiiii!!! Enda l2pakas sai mul juba tyhjaks ja ma ei saa aru, miks peab igas riigis olema erinev stepsel. Kui oma l2pakaga sai vaba v6rku vaid 3h jagu, sisi tundub, et nendes yldkasutatavates pole aeg piiratud.

ลาก่อน Bangkok!

Hommikul ärkasin telefonikõne peale. See oli Chris, tüüp, kelle juures mu auto on. Asjalood olid sedaviisi, et ta olla peksmise eest kuu aega türmis istunud ja ei teadnud midagi, mis toimub. Minu sõnumeid ja kõnesid ta ju kätte ei saanud. Ta oli oma ema ja õe mulle lennuki vastu, mis 1.veebruar Moreesse jõudis ilma minuta. Nende majapidamine pääses ujutusest, see tähendab, et ka mu auto on korras. Selliste uudiste peale lähen võtan päikest.
Vuran roosa taksoga lennujaama. Uute kohtumisteni, Bangkok!
　
Check in järjekorras on üks vanem meesterahvas ennast Smirnoffist kännuämblikuks joonud ja korrutab: "What about me? Give me something. Everything is just wonderful, boys and girls, just wonderful.". Tüütab ühte ja teist. Lõpuks istub ta pagaiskäru peale ja ütleb "All I want is sex!". Mõtlesin, et huvitav, kas ta tuligi Bangkokki, et naist saada (on ju Taimaa kuulus oma odavate naiste poolest. 30 dollariga saad nädalaks naise), aga tema ootused-lootused luhtusid. Võtab juba kingadki jalast, aga turvamehed veavad ta minema, hea lihtne ju, kui juba käru peal :D Arvatavasti tema täna Kuala Lumpurisse ei jõua.

Viimane õhtu

Jee, viisa olemas. Hakkasin ruttu lennupileteid otsima. Samaks päevaks, et säästa öö hotellis, olid ikka piletid kallid. Järgmise päeva õhtuks 12495 bahti eest sain pileti läbi Kuala Lumpuri Perthi. Loodetavasti näen ma seal veel korra oma Austraalia eestlasi, kellega ma Morees ja Bellatas elamist jagasin. Minuni olid ka jõudnud uudised, et Morees olid suures üleujutused. Uudis jõudis isegi Postimehesse. Helistasin Herbile, et uurida, kuidas olukord on. No neil Gravesendis pidi ok olema, aga linnajao kohta, kus minu Fordike mind ootab, selle kohta tal polnud infot. Tüüpi, kelle juures mu auto on, ei ole ma ka kätte saanud. Nii et võib olla mul polegi autot Aussi jõudes. Kui viperused pihta hakkavad siis ikka täielikult. Raisk. Ikkagi viimane õhtu Bangkokis ja tervis ka enam vähem ok, siis hotelli lähedal asub River City. Tee oli tuttav, kuna kruiis toimus ka sealt. Algul mõtlesin, et müüakse niisama kiltse kaltse jälle. Hoopis Bangkoki Antiigi Galerii. Põnevaid kujusid, maske ja vidinaid, mis mulle meeldivad. Aga esiteks puust asju ei tohi Austraaliasse viia ja teiseks oleks ikka väga tülikas mingi maskiga ringi reisida. Muidugi oli võimalik siit osta endale maale ja krokodillinahast käekotte, saapaid jms ja 24h tehakse tai siidist kleit valmis. Üldiselt, mulle see koht meeldis. Selline stiilne ja põnev. Tai on ka kuulus oma juveeli- ja ehteäride poolest. Külg-külje kõrval on poed, mis tegelevad hõbe- ja kuldehete hulgimüügiga, lisaks veel suur kuuekordne keskus. Soovisin endale draakoni sümboolikaga sõrmust või amuletti, aga nagu ikka, seda, mida sa tahad, pole. Ühes poes peaaegu, et oli miskit, hõbesõrmus ca 7 dollarit, aga ikkagi polnud selline vägev. Kohvrid pakitud ja hommikul võib sisse magada.

Bali Belly

WC ja mina oleme nüüd vähemalt kaks päeva parimad sõbrad olnud. Võid ju vältida kahtlaseid jooke ja sööke, aga kõhutõve saad ikka nendest kolmanada riikide maal. Laupäeval komberdasin alla ja maksin veel kolme päeva eest, sest Aussi immi ei tööta nädalavahetusel, nii et mul polnud lootuski viisat enne esmaspäeva saada. Nii ma siis pikutasin terve nädalavahetuse hotellitoas. Aknast kostus kellatilin, kui söögikäru mööda siit tänavat liikus.Liiklusreguleerija vilet oli ikka pidevalt kuulda. Laupäeval sadas ka veel hullult, nii et poleksi tuuritama saanud minna.
Tänane päev möödub ka suht haiglase olekuga. Suudan end ikkagi alla fuajeese ajada ja netis asju uurida. Ikka pole viisat. Ma polnud ainuke, kellel kõhuhädad. Minu ees istus mrbeaniliku olekuga mees. Sahkerdas arvutiga ja siis printeriga. Kogu selle toimetamise juures ta kummardas päris palju. Esialgu vaatasin, et tal püksid katki, aga ei, ta oli eneseteadmata püksi lasknud. Sellised pruunikad laigud heledate pükste peal ja just seal, teate küll. Võib olla arvas, et laseb salaja puuksu, aga tuli hoopis juurega peer :D Kõhutõvega nalja pole, ma pole sellist enne tunda saanudki. Igakord, kui mul tuli tahtmine kõhutuult lasta, ronisin igaks juhuks vetsu ja alati oli tulemuseks rohkem kui lihtsalt paha hais.
Õhtupoolik sukeldusin jälle linnadžunglisse. Vastu tulid paar munka. Päris paljajalu nad ikka siin ei käi. Kool oli ka vist tänaseks päevaks läbi saanud, sest väga palju valgetes pluusides ja sinistes seelikutes-pükstes portfellid käes noorukeid tuli mulle vastu.Giid mainis, et keskkooli tüdrukutel võivad vaid pikad juuksed olla, aga kunagi ei tohi neid lahtiselt kanda. Põhikooli plikad peavad leppima lühikeste juustega.
Käisin juba tuttavas kaubanduskeskuses. Naljakas, et isegi McDonaldsi maskott on alandliku olemisega-käed koos ja pea langetatud tervituseks. Siin on võimalik ka osta magushapu kana riisiga ehk McD Chicken Namdok Rice. Proovima ei hakanud, läksin hoopis sinna samasse söögikohta, kus ma juba ükspäev käisin. Tom Yam supp ja siga ja praeriis. Viimased lasin kaasa pakkida, sest suppi oli rohkem, kui ma arvata oskasin. Viga oli üldse midagi süüa, kiirelt ostin endale suure pudeli vett ja pomelot ning jooksujalu panin hotelli poole ajama.Täna oli ka kuidagi palju kerjuseid või siis enne ma lihtsalt ei märganud neid, aga loodus kutsus ikka väga tugevalt, nii et polnud aega peatuda. Ei soovinud, et minuga juhtuks sama, mis hommikuse mrbeaniga.

Ma arvan,et mu kõhus on uued elanikud

Hommik oli veider olla. Käisin proovisin ikka hommikusööki süüa, aga erilist isu ei olnud. Vedelesin pool päeva voodis. Aga kui nii kaugele tuldud juba, pole mõtet ju niisama passida. Läksin linna peale jalutama ja sihiks võtsin kesklinna. Jalakäiajale on see ikka tõeline katsumus. Kõnniteedel on end paika sättinud kaubitsejad oma kärudel katelokkide ja puuviljadega. Pottides on juba ka valmis toit või siis kookoslehtedesse keeratuna. Seal samas kõrval vurab neljas reas heitgaase väljutav liiklusvool. Kuskilt reovee kaevust viskab ka sekka mõnusat lehka. 32 kraadises kuumuses, kus kõik need "aroomid" segunevad on korraga tunne, et õhk ongi otsa saanud. Sõiduteed ületades peavad silmad kukla taga ka olema, et sind alla ei aetaks. Vahet pole, kas kasutad sebrat või mitte. Jalakäija annab teed autole ka sebral olles. Mingi hetk sain selgeks, et teed tuleb ületada kindlat sammu astudes ja mitte tormata. Pidureid ikka õnneks osatakse kasutada. Tipptundidel ja suurematel liiklussõlmedel ongi lisaks veel valgusfooridele liikluspolitseid, kes natukenegi üritavad taltsutada manikaalseid juhte.
Kesklinnale kohaselt on siin kõge suuremad kaubanduskeskused, kino ja muuseumid. Astungi sisse MBK shopping malli, sisenemisel kontrollitakse ka kott üle. 5 korrust ja no pikkust vähemalt kaks Viru keskust. Kui mul juba võttis see kohalik turg silme eest kirjuks, siis siin oli valik veelgi suurem. Põhiline rõhk ikka riietel ja ehetel. Mulle meeldisid ühed kristallkingakesed, muinasjutulised. Vaatasin veel ehetest kobraga sõrmust, aga kuna tollel oli üks kristall puudu jäi seegi ostmata. Teisel pool tänavat jäi mulle silma teinegi kaubanduskeskus ja seal oli inimesi ikka väga vähe võrreldes eelmisega. Arvatavasti sellepärast, et siin müüdi päris-brände ja eks need hinnad ikka krõbedamad.
Kogu see virr-varr oli mu olemise ikka väga kehvaks teinud ning hotelli tagasi pöördumiseks oli mul valida päris mitu valikut. Jala-pime ja liiga pikk tee. Tuk-tuk-kuuldused on, et sõit mitte ei kulge otse vaid viiakse sind ka kahtlastesse juveeliäridesse, mopeedtakso-sellises liikluses ma parem ei riskiks, takso(need on nii ilusate värvidega siin: erekollased, roosad, punased, erksinised ja ererohelised. Kaugelt tunneb ära)-tundus raiskamisena, buss-polnud õrna aimugi nende liikumisest ja näevad välja ka väga räämas ja viimane on Skytrain-on raudtee, ehitatud ca neljanda korruse kõrgusele ja niimoodi väldib kõiki ummikuid. Minu hotelli läheduses ongi peatus, nii et 30 bahti eest saan pileti ning väravatest läbi ja rongi peale. Mõnusalt jahe ja puhas. Elektrooniline sõiduplaan ka näitab kenasti, mis järgmine peatus on.
Õhtupimeduses on välja ilmunud ka rotid, kes prügikottide vahel siblivad. Tänavakokad pesevad ja pakivad oma träni kokku ja ma ei jõua ära oodata, millal ma hotelli jõuan.

Ringreis

Kell 06:00 äratus. Kell 7:00 peab mind keegi üles korjama, mõtlesin, et lähen siis varem fuajeesse, et mitte maha jääda. Hommikusöögi talongiga, sain ka teate, et buss jääb hiljaks ca pool tundi. 40 min hiljem tormaski sisse tailanna, otsis vist kedagi teist, aga polnud kedagi teist. Aaar juuuu Ellee Koi? Pole esimene kord kui minu nime järgi arvatakse, et tegu on meesterahvaga.
Sõit hakkaski pihta. Tipptund miljonilinnas. Hullumaja. Varsti saime kiirteele, siis juba läks sõit ladusalt. Põnev vaatepilt, kuidas inimesed istuvad džiibi kastis või pigem puuris, sest kastile peale ehitatud võrkkuut on tavaline nähtus. Bangkokist väljas läks tee mööda ka riisipõldudest ja hurtsikudest. Täielik vaene äärelinn.
Saabumispaigas käsutas giid meid kohe kanuu moodi mootoriga lootsiku peale. Olime ca 9-kesi. Kui sõitma hakkasime, kaldus ühele poole triivi, siis tuli istuda rohkem ühele küljele. Sõit läks kiirelt mööda kanalit, mille ääres elamud või eluaset meenutavad ehitised.
Giid oli meil vastas ja käsutas meid ruttu paadist. Kus see 600 bahti eest lubatud ujuv turg siis on ? Järgnesime giidile ja seal oligi turg, maa peal ja kui tahad minna ujuvale turule, siis pead ostma 150 bahti eest pileti järgmisele kanuule, mis sind sõidutab müüjate vahel.
Astusime lootsikusse, kus riiskorjaja mütsiga naine meid sõidutas. Triivisime mööda kanalit, kus mõlemal pool samasugustes lootsikutes nagu meie oma, müüdi puuvilju, grillitud kana jms ning kõige rohkem muidugi igasugu suveniire või siis meid ei viidud sinna, kus müüdi tavakaupa. Kui me liiga kaugelt mõnest müüjast mööda triivisime, siis müüja haaras me paadist konksuga ja tõmbas enda juurde. 10 postkaardi eest küsis 500 bahti, kanada tüdruk lõpuks kauples 150 peale. Ikkagi kallis, sest ma ostin templist postkaardi 5 bahti eest. Ma ostin lõpuks ka need postkaardid. Mulle pakuti algul 350 eest ja siis lõpuks võtsin kah 150ga, sest teised ootasid mu järgi. Pakuti veel tiigrisalvi, aga see oli mul olemas. Saingi hea diplomaatilse vastuse tüütutele pakkumistele, "I have it already :)" Ja see töötas. 30 min pärast sain kokku meie giidiga, et minna elevandifarmi. 600 bahti eest vandipilet ja 100 bahti eest kütust ehk siis korvitäie banaane. Vandi otsa saamiseks trepist üles ooteplatvormile ja sealt tuli astuda sadulasse. Turja peal istus vandi treener, kes juhtis. Kui veel rütmiga kaasa ei läinud, oli suht hirmutav see kõikumine, aga pärastpoole täitsa ok ja banaanid tegid vandil vist tuju paremaks. Elevandi sõnnikut oli ikka igal pool ja lehka ka. Kui ca 15 min kestev jalutuskäiks otsa hakkas saama, tai poiss võttis välja karbikese ja pakkus elevandihammast müüa. Tegi mul südame härdaks, et selle raha eest ostab vandile süüa. 500 tbh ja hammas minu ja loodetavasti vandule natuke süüa.
Giid oli juba vastas ja läksime korjasime teised ka peale ning läksime kobrade showd vaatama.
Madu hoiti sabast ja siis ärritati lüües käega kukla poole. Kui madu ründas, hüppas maotaltsutaja eemale. Kõige vägevam maotaltsutaja püüdis kinni kolm kobrat-kaks kätega ja kolmanda suuga. Lasti ka kobrat puudutada, see pidavata õnne tooma ja näidati kobra peeniseid. "He has two penises and he is very lucky because he can have twice the fun!"
Tagasisõidul põikasime sisse ka Kuninglikust Käsitöömeistrite Kojast. Ilus mööbel ja puust nikerdatud seinapildid. Väga peen käsitöö.
Ühel ristmikul oli politsei ees, autojuht pööras ringi, politseinik küll vilistas oma vilet ja jooksis veel järgi, aga juht oli kogenud, et oskas kiirelt ringi keerata kitsal teel ja vilgutas ka teistele vastutulevatele kruiisibussidele tulesid. Meile muidugi ei seletatud, aga jutt oli mingist litsentsist. Ega see inglise keel ka neil kiita pole. Kui kanadalane küsis, et teadaolevalt on Tai vaene riik, siis kuidas on enamik autosid uued. Giid hakkas hoopis banaanidest ja mangopuudest rääkima. Juht tegi kiirteel teisegi hullu manöövri. Olid teetööd ja koonustega üks sõidurida kinni pandud. Juht tahtis mööduda veoautost ja siis keeras ikkagi koonustega eraldatud ribale ja tegi möödasõidu sealt ja keeras siis õigesse ritta tagasi. Ma ikka mõtlen, et ise siin küll juht olla ei taha.
Bangkokis sadas hullult. Viimane peatus on juveelitehas. Mitte see sama, kus ma eelmine päev käisin. Vaatasime vääriskive ja nende töötlemist tutvustavat filmikest ja seejärel viidi töökotta, kust edasi müügisaali. Soetasin endale rubiiniga sõrmuse. Rubiine ja safiire pidi leiduma vaid Tais.
Hotelli tagasi alles kell 16 ja kell 19 juba on õhtusöök laeval. Jube väss. Tegingi uinaku. Hotelli telefon helises ja tai aktsendiga teatatati, et mind korjatakse peale ca 19:10. Hakkab juba tüüpiliseks saama, et siin jäädakse hiljaks.
19:30 saabus mu buss ja meid viidi River Citysse. Saime kleepsud rinda ja võisime laeva peale minna. Mul oli koht laevatekil. Ilus vaade tulede säras Bangkokile ja templid paistsid kaugele ära.
Buffee tüüpi õhtusöögil oli rikkalik valik. Mingi hetk tuli teenindaja mu juurde ja küsis kas ma ei sooviks laevaninasse istuma minna, sealt parem vaade. Üksiku inimese privileegid. Kahe tunnine kruiis ja õhtusöök oli ilus punkt õhtule.