Odavlendude mõnud

Lennuni oli meeletu aeg ja Austraalia on vist ainuke riik, kus check out on kell 10. Austraallaste eluviis ongi tegelt vara üles, vara magama. Saime meiegi varakult kesklinna, ks oli vaja käia immis ja maksuametis, et uurida, kuidas ikka oleks võimalik oma pensionifondist raha kätte saada. Ma jäin infopunkti kotte valvama kuni L ja K asju ajasid.Pika ootamise peale tuli mul hea idee suitsuplokk maha müüa, mille ma Kuala Lumpurist odava rahaga ostsin. Käisin pakkumas pea igale suitsetavale inimesele, aga isegi nii soodsa hinna juures (-50%) ei olnud tahtjaid. Noored punkarid pargis oleks kohe võtnud, aga punkarid ju rahatud. Aga mul läks õnneks. Mõtlesin parema müügimehe jutu välja, mis mõjus koheselt ja kasum blokilt 3 kordne :)
Perthi rahvusvahelisse lennujaama ei lähe ükski ühistransport. Taksojuhid küsivad ca 45.50 daala ja airport shuttle on 18 daala nägu. Meil läks õnneks, sest üks indialasest taksist tegi meile 35ga, kuna ta pidi lennujaama lähedal elama. Küll tal ikka jätkus juttu. Ma ikka ei kujutaks ette tulla täiesti keeleosakamatuna riiki ja alustada uut elu.
Enamik lennufirmasid ei kaalu pardapagasit, aga Tiger Airways ajas näpuga järge, palju sul ikka kotte ja kompse on. Tavaliselt võib ikka olla 7kg seljakott või väike kohver, fotokas, läpakas ja käekott, millega olime ka meie arvestanud. Pakksin siis arvuti ja muud kodinad arvutikotti, nii et kohver kaalus täpselt 7kg. Panin veel jope ka selga, kuigi väljas oli oma 25 kraadi :D Ma sain oma pagasiga joonde, aga L ja K pidid kumbki maksma 40 daala lisakilode eest. Meie õnnetuseks lend hilines oma poolteist tundi, see tähendas et meile vaid 1,5 h ümberistumise aega Singaporis. See lennusõit oli üks õuduste sõit-närveldada, kas jõuad järgmise lennu peale, kaks titte kordamööda kisasid lisaks hull turbulents, mis ajas ikka südame täitsa pahaks. Stujardess vähemalt pani meid ettepoole istume enne maandumist (mind pandi kahe vanamehe vahele, kellest üks haises pohmaka ja teine higi ja hullu suitsuhaisu järgi), et me jõuaks esimestena maha ja kiirelt passikontrollist läbi ning tormata uude check inni. Terminalide vaheline buss oli kohe ees, aga need paar minutit, mis ta ootas, tundusid ülipikad. Meie lennuni oli vaid 1h 05 min. Õnneks olid sildid, mille järgi me juhendusime, et jõuda esimesse terminali. Jooksuga treppidest üles ja skytraini ootamise ajal pakkisid L ja K kohvrid kergemaks, kuna Jetairil on rohkem kotikesi lubatud pardale. Õnneks oli veel check in avatud, aga hull järjekord. Hakkasin juba kahetsema oma otsust, aga siis keegi hõikas, kes on Manila lennule ja me saime järjekorra ette. Rõõm oli üürike, sest kuna meil ei olnud tagasisõidu pileteid, ei tahetud meid lasta lennukile. Mitte kusagil polnud seda küll kirjas, et sul peab olema tagasisõidu pilet. Andi suund kätte Jetstari leti juurde, kust saime osta tagasisõidu piletid. Väga palju mõelda polnud, võtsime suva kuupäeva. Samal ajal ajas töötaja meie pagasi korda. No kui pagas juba saadetakse lennukile, ega meid siis saa ka maha jätta. Saime oma pardakaardid ja panime jooksuga edasi värava juurde, mis oli terminali kõige kaugemas otsas. Läksime sinna oma 10 min. Kõige selle ebameeldiva juures saime kohad kohe esireas, kus on jalgadel ikka väga palju ruumi. Olimegi Manila poole teel. Selle peale teeme küll mu Vana Tallinna lahti :D