Ringreis

Kell 06:00 äratus. Kell 7:00 peab mind keegi üles korjama, mõtlesin, et lähen siis varem fuajeesse, et mitte maha jääda. Hommikusöögi talongiga, sain ka teate, et buss jääb hiljaks ca pool tundi. 40 min hiljem tormaski sisse tailanna, otsis vist kedagi teist, aga polnud kedagi teist. Aaar juuuu Ellee Koi? Pole esimene kord kui minu nime järgi arvatakse, et tegu on meesterahvaga.
Sõit hakkaski pihta. Tipptund miljonilinnas. Hullumaja. Varsti saime kiirteele, siis juba läks sõit ladusalt. Põnev vaatepilt, kuidas inimesed istuvad džiibi kastis või pigem puuris, sest kastile peale ehitatud võrkkuut on tavaline nähtus. Bangkokist väljas läks tee mööda ka riisipõldudest ja hurtsikudest. Täielik vaene äärelinn.
Saabumispaigas käsutas giid meid kohe kanuu moodi mootoriga lootsiku peale. Olime ca 9-kesi. Kui sõitma hakkasime, kaldus ühele poole triivi, siis tuli istuda rohkem ühele küljele. Sõit läks kiirelt mööda kanalit, mille ääres elamud või eluaset meenutavad ehitised.
Giid oli meil vastas ja käsutas meid ruttu paadist. Kus see 600 bahti eest lubatud ujuv turg siis on ? Järgnesime giidile ja seal oligi turg, maa peal ja kui tahad minna ujuvale turule, siis pead ostma 150 bahti eest pileti järgmisele kanuule, mis sind sõidutab müüjate vahel.
Astusime lootsikusse, kus riiskorjaja mütsiga naine meid sõidutas. Triivisime mööda kanalit, kus mõlemal pool samasugustes lootsikutes nagu meie oma, müüdi puuvilju, grillitud kana jms ning kõige rohkem muidugi igasugu suveniire või siis meid ei viidud sinna, kus müüdi tavakaupa. Kui me liiga kaugelt mõnest müüjast mööda triivisime, siis müüja haaras me paadist konksuga ja tõmbas enda juurde. 10 postkaardi eest küsis 500 bahti, kanada tüdruk lõpuks kauples 150 peale. Ikkagi kallis, sest ma ostin templist postkaardi 5 bahti eest. Ma ostin lõpuks ka need postkaardid. Mulle pakuti algul 350 eest ja siis lõpuks võtsin kah 150ga, sest teised ootasid mu järgi. Pakuti veel tiigrisalvi, aga see oli mul olemas. Saingi hea diplomaatilse vastuse tüütutele pakkumistele, "I have it already :)" Ja see töötas. 30 min pärast sain kokku meie giidiga, et minna elevandifarmi. 600 bahti eest vandipilet ja 100 bahti eest kütust ehk siis korvitäie banaane. Vandi otsa saamiseks trepist üles ooteplatvormile ja sealt tuli astuda sadulasse. Turja peal istus vandi treener, kes juhtis. Kui veel rütmiga kaasa ei läinud, oli suht hirmutav see kõikumine, aga pärastpoole täitsa ok ja banaanid tegid vandil vist tuju paremaks. Elevandi sõnnikut oli ikka igal pool ja lehka ka. Kui ca 15 min kestev jalutuskäiks otsa hakkas saama, tai poiss võttis välja karbikese ja pakkus elevandihammast müüa. Tegi mul südame härdaks, et selle raha eest ostab vandile süüa. 500 tbh ja hammas minu ja loodetavasti vandule natuke süüa.
Giid oli juba vastas ja läksime korjasime teised ka peale ning läksime kobrade showd vaatama.
Madu hoiti sabast ja siis ärritati lüües käega kukla poole. Kui madu ründas, hüppas maotaltsutaja eemale. Kõige vägevam maotaltsutaja püüdis kinni kolm kobrat-kaks kätega ja kolmanda suuga. Lasti ka kobrat puudutada, see pidavata õnne tooma ja näidati kobra peeniseid. "He has two penises and he is very lucky because he can have twice the fun!"
Tagasisõidul põikasime sisse ka Kuninglikust Käsitöömeistrite Kojast. Ilus mööbel ja puust nikerdatud seinapildid. Väga peen käsitöö.
Ühel ristmikul oli politsei ees, autojuht pööras ringi, politseinik küll vilistas oma vilet ja jooksis veel järgi, aga juht oli kogenud, et oskas kiirelt ringi keerata kitsal teel ja vilgutas ka teistele vastutulevatele kruiisibussidele tulesid. Meile muidugi ei seletatud, aga jutt oli mingist litsentsist. Ega see inglise keel ka neil kiita pole. Kui kanadalane küsis, et teadaolevalt on Tai vaene riik, siis kuidas on enamik autosid uued. Giid hakkas hoopis banaanidest ja mangopuudest rääkima. Juht tegi kiirteel teisegi hullu manöövri. Olid teetööd ja koonustega üks sõidurida kinni pandud. Juht tahtis mööduda veoautost ja siis keeras ikkagi koonustega eraldatud ribale ja tegi möödasõidu sealt ja keeras siis õigesse ritta tagasi. Ma ikka mõtlen, et ise siin küll juht olla ei taha.
Bangkokis sadas hullult. Viimane peatus on juveelitehas. Mitte see sama, kus ma eelmine päev käisin. Vaatasime vääriskive ja nende töötlemist tutvustavat filmikest ja seejärel viidi töökotta, kust edasi müügisaali. Soetasin endale rubiiniga sõrmuse. Rubiine ja safiire pidi leiduma vaid Tais.
Hotelli tagasi alles kell 16 ja kell 19 juba on õhtusöök laeval. Jube väss. Tegingi uinaku. Hotelli telefon helises ja tai aktsendiga teatatati, et mind korjatakse peale ca 19:10. Hakkab juba tüüpiliseks saama, et siin jäädakse hiljaks.
19:30 saabus mu buss ja meid viidi River Citysse. Saime kleepsud rinda ja võisime laeva peale minna. Mul oli koht laevatekil. Ilus vaade tulede säras Bangkokile ja templid paistsid kaugele ära.
Buffee tüüpi õhtusöögil oli rikkalik valik. Mingi hetk tuli teenindaja mu juurde ja küsis kas ma ei sooviks laevaninasse istuma minna, sealt parem vaade. Üksiku inimese privileegid. Kahe tunnine kruiis ja õhtusöök oli ilus punkt õhtule.