Bali Belly

WC ja mina oleme nüüd vähemalt kaks päeva parimad sõbrad olnud. Võid ju vältida kahtlaseid jooke ja sööke, aga kõhutõve saad ikka nendest kolmanada riikide maal. Laupäeval komberdasin alla ja maksin veel kolme päeva eest, sest Aussi immi ei tööta nädalavahetusel, nii et mul polnud lootuski viisat enne esmaspäeva saada. Nii ma siis pikutasin terve nädalavahetuse hotellitoas. Aknast kostus kellatilin, kui söögikäru mööda siit tänavat liikus.Liiklusreguleerija vilet oli ikka pidevalt kuulda. Laupäeval sadas ka veel hullult, nii et poleksi tuuritama saanud minna.
Tänane päev möödub ka suht haiglase olekuga. Suudan end ikkagi alla fuajeese ajada ja netis asju uurida. Ikka pole viisat. Ma polnud ainuke, kellel kõhuhädad. Minu ees istus mrbeaniliku olekuga mees. Sahkerdas arvutiga ja siis printeriga. Kogu selle toimetamise juures ta kummardas päris palju. Esialgu vaatasin, et tal püksid katki, aga ei, ta oli eneseteadmata püksi lasknud. Sellised pruunikad laigud heledate pükste peal ja just seal, teate küll. Võib olla arvas, et laseb salaja puuksu, aga tuli hoopis juurega peer :D Kõhutõvega nalja pole, ma pole sellist enne tunda saanudki. Igakord, kui mul tuli tahtmine kõhutuult lasta, ronisin igaks juhuks vetsu ja alati oli tulemuseks rohkem kui lihtsalt paha hais.
Õhtupoolik sukeldusin jälle linnadžunglisse. Vastu tulid paar munka. Päris paljajalu nad ikka siin ei käi. Kool oli ka vist tänaseks päevaks läbi saanud, sest väga palju valgetes pluusides ja sinistes seelikutes-pükstes portfellid käes noorukeid tuli mulle vastu.Giid mainis, et keskkooli tüdrukutel võivad vaid pikad juuksed olla, aga kunagi ei tohi neid lahtiselt kanda. Põhikooli plikad peavad leppima lühikeste juustega.
Käisin juba tuttavas kaubanduskeskuses. Naljakas, et isegi McDonaldsi maskott on alandliku olemisega-käed koos ja pea langetatud tervituseks. Siin on võimalik ka osta magushapu kana riisiga ehk McD Chicken Namdok Rice. Proovima ei hakanud, läksin hoopis sinna samasse söögikohta, kus ma juba ükspäev käisin. Tom Yam supp ja siga ja praeriis. Viimased lasin kaasa pakkida, sest suppi oli rohkem, kui ma arvata oskasin. Viga oli üldse midagi süüa, kiirelt ostin endale suure pudeli vett ja pomelot ning jooksujalu panin hotelli poole ajama.Täna oli ka kuidagi palju kerjuseid või siis enne ma lihtsalt ei märganud neid, aga loodus kutsus ikka väga tugevalt, nii et polnud aega peatuda. Ei soovinud, et minuga juhtuks sama, mis hommikuse mrbeaniga.