NAIA4

5 päeva Aasia kõige kuritegelikumas linnas Manila on liig, mis liig. Põgeneme saarele ära. Hotellist välja checkkides üritati meile minibaari arvet pähe määrida, aga enesele kindlaks jäädes, loobus admin nõudest. Taksodega on siin ka omaette ooper. Leppisime taksojuhiga juba kokku et 300 peesot lennujaama. Kui kohale hakkasime jõudma, hakkas ajama, et teil ikka nii raske pagas ja palju, et 400 peesot. Jällegi enesele kindlaks jäädes saime ikka 300-ga. Enne lennujaama tsooni jõudes kontrollis turva ka takso pagasiruumi. Lennujaama sisenemisel pead näitama oma väljaprinditud piletit, läbima esimese turvakontrolli, siis check in ja pead maksma lennujaama maksu 200 peesot, teine turvakontroll. Muide naiste ja meeste järjekord eraldi. Lõpuks saime ooteruumi, kus istekohtade pealt on kokkuhoitud. Laptop users only tsoonis on ikka vabu kohti. Lend Palawani saarele saab ka põnev olema, kuna ZEST Air on keelatud lennufirmade nimekirjas Euroopas. Lennujaamad on siin väga ajast maas, aga noh asjad saab aetud.
Lend hilines 2h, aga õnneks meil väga kiire polnud, kuigi jah, Puerto Princesas oles pansionaadi check in pidavat kella 20ni olema.
Lennukile pääsemiseks läksime värava uksest välja ja kõndisime õues oma 300 m ja lennukisse pääsemiseks pidime ronima üles raudtrepist, mis oli sinna käsitsi lükatud. :D Suht koomiline.
Jõudsime elusalt ja tervelt kohale. Kõmpisime jälle mööda maad terminali, saime oma pagasi ja terminalist välja minnes pidi näitama ka oma pagasi ja koti küljes olevat lipikut turvale, et tõestada omaniku staatust.
Suur oli meie üllatus, et Palawanil ei ole taksosid. Linnas liikumiseks on traikid, ehk siis külgkorviga mootorrattad, millele kuut peale ehitatud. Mahutavus ca neli inimest pluss juht. Aga eks see sõltub ka reisijate kehakaalust :D Meie oma suurte pagasite tõttu pidime võtma kaks traiki. Minu 21 kg seljakott ja Liina 21 kg suur kohver suruti kitsale alusele traiki taha ja meie hüüatuse peale, et need ju kukuvad siit välja, tõmbas juht välja pätsinööri ja tõmbas sellega pagasi kõvasti kinni :D Ise ronisime kuuti ja sõit võis alata. Juht tonkas inglise keelt ka ja küsis, kust me oleme ja mis me nimed on. Samuti arvas ta, et Kristjan on meie ühine abikaasa :D
3 km sõit läks kahe traikiga 80 peesot (ca €1,18).
Pansionaadi värav oli kinni, aga kui me natuke seal lõgistasime, tuli lahke perenaine, kes meid tuppa juhatas. Hästi kodune ja armas. 8 tuba vaid, milles kõikides on vajalik olemas ja öö maksab vaid ca €20. Soovitan julgelt-Matutina Pensionne Puerto Princesa.
Kohe motelli kõrval on väike armas söögikoht. Kõigepealt lähed väravast sisse mööda rohelust täis alleed. Suur pitsaahi kohe tervitab meid ja peamiselt bambusest tehtud kahekordne restoran. Ülakorrusele minnes peab jalatsid ära võtma. Võtame istet väikse lauakese taga ja ettekandjaks väike filipiino tüdruk. Toit on odav, aga väga maitsev ja teenindus tore. Rahvas tunneb üldse end siin vabalt. Üks mees oli lausa pika pingi peale pikali visanud. Ülejäänud laua seltskond jutustas niisama.