Kirbumaja

Reedel sain siiski 3h asemel 9h tööd, jeee. Enamus ajast oli passimine, kuna pole veel hooaeg pihta hakanud. Daleiga rääkisime universumi energiatest ja üldse väga müstilistest asjadest. Täna sain Mikelt (puuvillavabriku boss) kirja, et andku ma teada, kas ma saan järgmine aasta tagasi tulla tööle. Ise ütles, et Namoi Cotton ei saa mind ikka sponsoreerida viisaga, mismoodi ma siis saan nende jaoks uuel aastal töötada. Aga ega nad seda viisaasja siin ei jaga ja miks peakski. Kui keegi küsiks minult, kuidas Eestisse tööviisat saada, pole mul õrna aimugi.

Laupäevane päev möödus niisama. Vaatasin filme ja jõime õlut.

Kuna mul on kuu vaid jäänud, siis hakkasin vaikselt oma asju kokku koondama, et kõik seljakotti ära mahuks. Keeruline, mida võtta, mida jätta. Riietega sain vist ühele poole :D

Pärastlõunal tuli Russell ja ütles, et su kaasmaalased on siin. Saingi tuttavaks Liina ja Kristjaniga. Neil oli Eesti lipuke auto küljes, mida ma algul ei märganudki. Tore paarike. Russell tahtiski mind ümber kolida Kanada paariga,Ellen ja Sean, vanasse kauplusse, kus on ka eluruumid. Vaatasime toad üle ja ei noh, mina küll selles onnis elada ei taha. Ellen oli samal arvamusel. Jäin eestlastega juttu rääkima ja järsku Liina ütles, et mingid putukad söövad. KIRBUD!!! Nonii! Tänan väga. Lutikaralli ma olen juba siinmaal läbi elanud, enam ei viitsi nende vereimejatega jännata. Läksin Russeli jutule, et ma ei taha sinna kolida, sest seal on kirbud. "I don´t believe you." "Believe me, I know how the flea looks like. I have been here already two months and cleaned everything up. I like where I am right now." Pangu need Iiri poisid sinna kirbupessa. Kardab, et nood joovad palju ja lõhuvad seal asju vms. Maja on nagunii nagu üks suur kuur, mis seal veel hullemaks saab teha :D
Igatahes andis mitu pudelit putukamürki ja homme pidid ka panema majja suitsupommid. Liina ja Kristjan panid telgi püsti. Kirbumaja nad küll ei lootnud saada. Nende õnnetuseks sadas kogu öö äiksevihma ja nad ei saanud magada silmatäitki.