5.päev

Hirmu täis öö. Kui olin voodisse pugenud ja uinumise ääre peal, kuulsin pudeli klirinat. Nonii, ongi kohal. 100 mõtet käis läbi näiteks, mis ma teen kui nad tuppa tulevad, millega ma neile virutan, kas peaks Matti ja Sandra tuppa minema. Ei, ma lihtsalt kujutan seda kõike ette. Pole mingeid samme. Tuul lihtsalt lükkas prügikasti ümber. Ukse kiiksatus. Matt tuli oma toast uurima, mis toimub õues. Hõikas "Tssssttt, it is just a dog." Kuidas ta saab kindel olla, see võis olla koer, aga temaga võis ju keegi kaasas ka olla. Panin välisukse lukku ja sisemise ka. Lõpuks jäin magama. Hommikul olin suht vara üleval, et uurida, mis siis öösel ikka juhtus. Prügikott oli teise majakese all, pudelikillud prügikasti kõrval, pooltäis Coca pudel ja jäljed. Et mitte teadmatusest veelgi suuremat hirmu tunda, leidsime üheskoos, et Coca ja jäljed kuuluvad Jamiele, sest tema käis meid külastmas ja tal on komme oma jook igale poole vedelema jätta.

Täna on ema sünnipäev. Parema levi saamiseks pistin netipulga akna ja trellide vahele. Aitas. Neli pügalat ühe asemel kui pulk on blu-tackiga klaasi küljes. Emmekene oligi kodus ja kõik päevakajalised külauudised olid mul varsti teada. "Varsti tuled koju jah?". Sellega on nii, et ma hetkel ise ka ei tea, millal ma lennukile astun.

Öine külaline oli tagasi. Kaelarihm ei annud meile mingit informatsiooni, iseenesest oli kena õpetatud koer. Andsime natuke süüa talle. Grillvorstid maitsesid hästi. Täna ei olnud särk nii igav, koerake tuli minuga kaasa. Ma muidugi ei jaksanud temaga kogu aeg sammu pidada. Jooksis mu juurde tagasi, vahtis otsa, tegin pai ja jälle ta kihutas minema. Keeras põlluteele, mina tema järel, ronisin üle aia ning jõudsime maja ligidusse, aga ta ei pöördunud sinna. Rada kulges nisupõllu ääres. Mäletate lõiku Gladiaatorist, kus Maximus libistab sõrmed läbi viljapeade ja mõnus sahin paitab kõrva?Nii tegin ka mina. Lõpuks jõudsime linttraktori juurde, mis oli pölluserval. Enam ma ei viitsinud teda jälitada ja pöördusin tagasi. Ta kihutas ees, peatus ja kui ma lähemale jõudsin pani edasi. Otsustasin maja juurde keerata. Otsetee viis läbi ohakase põllu. Oli oht, et kohtan ka mõnda madu. Koerale majapidamine ei olnud tuttav ja juba tulidki kaks suurt koera meid tervitama. Urisesid tema peale, aga mitte minu. Väga sõbralikud olid, ega ma muidugi polnud ka aias sees, kuigi nemad tulid ise läbi aia mind uurima. Vaikselt hiilisin eemale ja kutsud sörkisid maja juurde tagasi. Spurtisin koju, et minna Narrabrisse järjekordsele rodeole.

Külm õhtu oli. Katsin end teksade, villaste sokkidega, kahe T-särgi, fliisi, ja mantliga. Kindadki igaks juhuks taskusse. Tark otsus. Kaamerdamise vahepeal pistsingi kindad kätte. Nii mõnigi oli ka teki sisse pugenud. Seekord sai cowboydele ligemalt kaasa elada, sest aed oli turvalisem, polnud ohtu, et pull läbi jookseks. Üks täkk oli eriti hull ja traavis mu lähedalt mööda pritsides sitast pori. Palju õnne! Aga ei lasknud end heidutada nind pildistasin edasi. Viimane etteaste oli suurte pullide rodeo. Esimene pull sattus paanikasse ja ei osanud areeniaiast aedikusse tagasi minna. Hakkas kohtunikke ja muid tegelasi ründama. Kõik, kes olid aia sees ronisid aia otsa, üks õnnetu jäi hiljaks ja pull puksis sarvedega tagumikku. Midagi vist ei juhtunud, kuna kaitseriietus oli tal seljas. Rodeoratsanikel ongi kaitsevest, nahast jalakaitsmed ja vahel ka kiiver. Jälgisin eemalt üht võistluse lõpetanud cowboyd kui ta kaitsevarustust eemaldas. Ca 15 min. Rahvast jäi veel lõbustama kantridou, aga aeg oli hiline ja ma pöördusin Bellatasse tagasi. Nägin teemajas koerakest, loodetavasti kohalikud teavad, kellele ta kuulub.

Kas sina loeksid sci-fi raamatut cowboydest?