Kay ja Herb

Nädalavahetus möödus Kay ja Herbi kodus. Nende maja oli väga kerge üles leida, kuan Herb oli Eesti lipu väravale pannud. Nii uhke vastuvõtt. Ma olin teine eestlane, kes nende majja astus. Nad elavad väikses külas nimega Gravesend (Kalmuvere või siis Hiievere), Moreest 50 km ida poole.
Õhtuooteks tegi Kay scones, väga maitsvad kohevad saiakesed moosiga või lihtsalt võiga. Austraalia rahvustoit.
Herbil on eesti keelt õpetav programm. Pigem siis väljendid. Klikkad lausele ja arvutist kuuled, kuidas see kõlab. Suht naljakas, aga mitte nii lõbus, kui lugeda Google tõlgi teksti. Herb oli hädas meie täpitähtedega ja squiggle o-ga. Seadistasin tal arvuti nii, et hiireklikiga saab muuta klaveriatuuri tähestikku. Ta oli väga õnnelik selle üle. Tema onu saadetud kirja tõlge oli nüüd ka palju parem. Teine trikk, mis ta ära õppis oli Ctrl+C ja Ctrl+V. Enne ta printis kirja välja ja trükkis uuesti arvutisse. Samas hea, et õpib trükkimist, aga siiski tüütu. Tegelikult iseseisvalt õppinuna on ta väga tubli.
Õhtusöögiks läksime kohalikku pubisse. Pubi pool oli laheda sisustusega- seinal kalapealuud, ratsatarbed. ja fotod kauboidest. Puitbaarilett ja piljardi laua kohal rippus kirst :D Pubi nimi vist oligi RIP. Samas söögisaal oli ikka väga hale. Kaks lauda kaetud pruuni vakstuga ja kõrval ruumis toolid pilla palla. Kardinad tolmuga kaetud. Kusjuures, Austraalias asukoht ei loe, prae ja õllehinnad on igal pool samad. Väiksemates kohtades saad sama raha eest vaata et väiksema portsugi. Minu väike T-bone steik ja supilusikatäis salatit, maksis 20 dollarit. Kogemus omaette.
Õhtu lõpetuseks vaatasime filmi "Laulev revolutisoon". Sõime naabrinaise toodud pamplikooki ja jõime veini. Öösel helistasime onu Lembitule. Ma olin tõlgiks. Sõna öö tegi Herbile palju nalja, kuidas saab kaks naljakat tähte tähendada night.
Kell 9 hommikul hõigati mind sööma :D Peekon ja munad. Kogu hommik ja pärastlõuna möödus jutustades. Rohkem Herbi ema Helmi saatusest ja ka nende perekonnast. Minu jaoks väga huvitav. Ta abikaasa Navel oli väga õel. Aga tol ajal ei olnud võimalik ju ära kõndida, eriti veel lastega ja sõjapõgenikuna. Kuna ema suri enne kui kasuisa, siis pidi testamendi ümber tegema. Esimeses testamendis seisis " To my wife I leave nothing and she knows why" Põhjus oli, et naine ei annud oma sääste mehele, et too saaks järjekordse talu osta. Mees ei annud ühtegi senti laste kasvatamiseks ja mitte isegi oma toiduks. Naine pidi toitma mehe ja neli last ja ka sulased. Kui naine lubas enda raha eest endale kommi või muud meelepärast, oli see raha raiskamine. Kui mees käis iga päev pubis õlut joomas, siis see ei olnud. Kurb on see, et siiamaani mõni mees arvab nii. Oma elupäevad ta lõpetaski üksinda ja auku aeti ka kiirelt. Kellelgi polnud tast kahju.
Teine iroonia veel. Kogu elu ta ajas nö oma verd taga. Kasupoegi ta vihkas ja peksis. Omasid ei peksnud, aga ega ka ei hellitanud. Kuid nüüd kõik ta talud lähevad ikka vereliinist välja, kuna poeg, kes kõik päris, ei saa lapsi. Kaks last on IVF teel saadud.
Lõunaks valmistasid nad grillliha ja salati, see oli kordades etem, kui eelmise õhtu pubiroog. Magustoiduks metspähkli-shokolaadikook.
Aeg oli juba hiline ja sõitsin Bellatasse tagasi. Vaikselt. Hea oli, sest ühel hetkel oli keset teed suur känguru. Sain pidama ja lasin signaali. Hüppas võssa. Eemal oli näha äiksesähvatusi ja üheksasks olin oma toas.

Nad on toredad. Miks on nii et head inimesed ei saa lapsi? Kas sellepärast, et ka hüljatud lapsed leiaks kodu? Becky ja Chris ja nüüd Chrisi poeg James on need õnnelikud lapsed.